Pullerits: Miks ei maksa eestlastel Pariisi olümpiast erutuda?
Kas tõesti läheb jälle nii, nagu läks viimati Atlanta olümpial 1996?
Et mis siis juhtus Atlantas? Juhtus see, et midagi ei juhtunud – Eesti ei saanud ühtegi medalit. Parimaks jäi kaks viiendat kohta, epeenaiskonnal ja -meeskonnal, ja kaks kuuendat kohta, Erki Noolel ja Erika Salumäel. Kuigi Eesti esindus oli Atlantas suur, 45 sportlast (üks neist oli varus ja üks ei võistelnud).
Peale tõsise-tõsise kahtluse, et Pariisi olümpialt ei saa Eesti ainsatki medalit, on selge, et sinna läheb meie taasiseseisvusaja väikseim koondis. Eilse seisuga, mil mängude alguseni jäi vaevalt sada päeva, oli Eestil vaid kümme olümpiakohta. Tegelikult piisaks ka ühest kohast, kui saaks olla kindel, et see üks tooks medali. Aga ei paista sellist sportlast.
Seni on üks altminek ajanud teist taga. Olümpiale püüeldes põrusid naisvehklejad. Põrusid maadlejad, ehkki väike lootus on veel jäänud. Tõstja Mart Seimile käisid samuti olümpiaraskused üle jõu.Aga medalid? Vehklemine on Nelli Differti tasemega sportlasele puhas loterii – võid langeda juba esimeses ringis, ja kui sealt edasi jõuad, saad hiljemalt teises või kolmandas ringis vastase, kes sind konkurentsist välja lülitab. Rasmus Mägi lagi, nagu teame, on nibin-nabin finaali jõudmine. Isegi kui seal üks rivaal teeb valelähte ja teine tõkkel kukub, ei aita see teda medalile. Sama, et finaali pääs on lagi, kehtib Kregor Zirgi kohta. Janika Lõiv (fotol ülal vasakul) on maksimaalselt teise kümne keskpaiga tasemega sõitja. Madis Mihkels näitas Pariis-Roubaix ühepäevasõidul, et suudab ässadega koos sõita küll, aga temalt medalit loota, olgem realistid, on sama, kui loota lotoga suurt võitu. (Hasartmäng ei ole lahendus finantsprobleemidele, nagu ei ole maantee grupisõit lahendus Eesti medalilootustele.) Purjetajad Ingrid Puusta ja Karl-Martin Rammo, kui nad üldse olümpiale pääsevad, võivad parimal juhul sihtida kohta esikümne piiril. Sõudjate seas pole nende viimaste aastate tulemuste põhjal olnud koosseisu, kes medaleile kandideeriks. Muude alade tegijaist ei maksa medalinõudluse kontekstis rääkidagi.
Nii jääb loota kümnevõistlejatele ja rinnuliujuja Eneli Jefimovale. Aga kümnevõistluse tase on viimasel ajal kõvasti tõusnud. Isegi 8600 punkti ei anna ilmselt medalilootust. Lisaks on kõik kolm tõenäolist olümpialast, Johannes Erm, Karel Tilga ja Janek Õiglane (fotol vasakul), vigastusaltid. Õiglane just katkestas kannakõõluse häda tõttu ühe võistluse. Kui Tilga ja Erm teevad n-ö oma ära, siis mis kohaks sellest piisab? Elu näitab, et pilvedesse ei maksa tõusta. Alati leidub kolm-neli, kes suudavad teha neist suurema summa. Sedasi jääb Eesti suurimaks medalilootuseks Jefimova (parempoolsel fotol paremal; aga kes on vasakul?). Ta sai küll mullu juunioride MMil pikas basseinis kulla, hõbeda ja pronksi ning lühiraja EMil kulla ja hõbeda, aga olümpia on ikkagi võistlus täiskasvanuile kogu maailmast. Kindlasti on ta võimeline jõudma Pariisis finaali, kuid medali eest võitlemine ameeriklannade, austaallannade ja aasialannade vastu eeldab hoopis teist taset.
Nii et ei maksa lähenevast olümpiast liiga erutuda.
Foto 1: Rasmus Mägi mullu augustis Budapestis kergejõustiku MMil 400 meetri tõkkejooksu finaalis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Maastikurattur Janika Lõiv juulis 2020. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti kümnevõistlejad (vasakult) Johannes Erm, Karel Tilga ja Janek Õiglane mullu Budapestis kergejõustiku MMil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eneli Jefimova (paremal) tänavu 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva kätlemistseremoonial Estonias. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix